Loomeinimesed läksid saamata jäänud tasude pärast riigi vastu kohtusse

Eesti loomeinimesi esindavad üheksa organisatsiooni olid sunnitud pöörduma kohtu poole, et saada riigilt saamata jäänud seadusejärgsed isiklikuks tarbeks kopeerimise tasud nelja aasta eest summas 38 miljonit eurot. Ühena vähestest Euroopa Liidu liikmesriikidest pole Eesti valitsused suutnud tänini korraldada tasude kogumist isiklikuks kasutuseks olevatelt kaasaegsetelt salvestusseadmetelt ja -kandjatelt.

“Autori, esitaja ja fonogrammitootjana tunnen nii mina kui ka minu kolleegid, kuidas lintkasseti ajastusse kinni jäänud valitsuse määrus on meilt ära võtnud ühe võimaluse, kuidas muusika loomist mujal Euroopas rahastatakse,” lausus Eesti Esitajate Liidu juhatuse liige Tanel Padar. “Valitsuse poolt pakutud võimalus koguda tasu helikassett-makkidega tehtud salvestuse eest, on tegelikult sama kui saarte vahel sõitvatel praamidel oleks autopileti müümise asemel lubatud võtta tasu ainult hoburakenditelt.”

Loomeinimeste õigust hüvitisele on kinnitanud Riigikohus 2016. aasta otsusega, mis tõdes, et Eesti valitsuse tegevusetus Euroopa Liidu direktiivis nõutud õiglase tasu tagamisel on õigusvastane. Probleem on kestnud aastast 2006 ning lahendust ei ole tänini. Kohtusse mindi saamata jäänud tasude pärast aastatel 2014-2017, kuid olukord, kus Eesti loomeinimesed vastupidiselt oma Euroopa kolleegidele digi-ja nutiseadmetelt tasu ei saa, paraku jätkub.

Üheksa loomeinimesi ühendavat organisatsiooni loodavad siiralt, et tänane valitsus suudab leida üksmeele ja e-riigile kohaselt tasude kogumise digi-seadmetelt sel aastal ellu viia, et nad ei peaks ka järgnevatel aastatel oma liikmete kaitseks tagantjärele kohtu kaudu õiglast hüvitist nõudma.

Igal Euroopa Liidu liikmesriigil, kes lubab eratarbeks kopeerimist, on kohustus luua mehhanism, mis aitaks kõigilt tänapäevastelt andmekandjatelt ja salvestusfunktsiooniga seadmetelt kokku koguda loomeinimeste õiguspärane tasu. Pea kõik riigid kasutavad süsteemi, kus isiklikuks tarbeks kopeerimise tasu kogutakse süsteemiga, kus tasu on juba seadme hinnas. Sarnane süsteem on ka Eesti autoriõiguse seaduse järgi Eestis, kuid valitsuse määrus, mis peab nimetama kõik turul olevad salvestusseadmed ja -kandjad, on jäetud aastaid kaasajastamata, sisaldades vaid VHS-kassetti, makilinti ja CD–plaati. Ainukese Euroopa Liidu liikmesriigina on Soome korraldanud hüvitamise läbi riigieelarve, makstes aga isiklikuks tarbeks kopeerimise hüvitisena pea 11 miljonit eurot aastas.

Euroopa Liidu liikmesriikide keskmine kogutud isiklikuks tarbeks kopeerimise hüvitis oli 2015. aastal 1,42 eurot inimese kohta ja seda koguti kõikide salvestusfunktsiooniga seadmetelt ja kandjatelt. Eestis on vastav näitaja 0 eurot, kuna seadmeid ja kandjaid, mida inimesed tehnoloogiaajastul kasutavad, ei ole lisatud 2006. aastast muutumatuna püsinud valitsuse määrusesse, mis ongi kohtussepöördumise põhjus.

Autoriõiguse seaduse järgi peaks 10% laekunud hüvitustest minema sihtotstarbeliselt läbi kultuuriministeeriumi eronevate kultuuriprojektide toetuseks. Kuna Eestis süsteem käib valitsuste tegematajätmise tõttu tühikäigul ja kogutav summa 0 eurot inimese kohta, siis on jäänud aastaid ka see kultuurirahastuse võimalus kasutamata.

Kahju suuruse arvutamisel on loomeinimeste organisatsioone esindava vandeadvokaadi, advokaadibüroo PwC Legal partneri Priit Lätt’i sõnul aluseks võetud kehtiv autoriõiguse seadus, kus on kirjas tasude määrad salvestusseadmetele ja -kandjatele, kohandades seda ka uuemale tehnoloogiale ja võttes arvesse teiste riikide praktikat. Seadmete ja andmekandjate müügimahud oleme kokku arvutanud Statistikaameti väliskaubanduse väljavõtete alusel.

Loomeinimeste õigust hüvitisele perioodi 2010-2013 eest on kinnitanud Riigikohus 2016. aasta otsusega. Advokaadibüroo PwC Legal partneri Priit Lätt’i sõnul on seega loomeinimestel õigustatud samadel alustel nõuda tasu ka edasiste perioodide eest, kuna valitsus ei ole oma ränka viga tänini parandanud.

Perioodil 2014-2017 tekkinud kahju hüvitamise taotluse esitasid oma liikmete eest valitsusele ning seejärel kohtusse üheksa kahju saanud loomeinimesi ühendavat organisatsiooni: Eesti Autorite Ühing, Eesti Näitlejate Liit, Eesti Lavastajate Liit, Eesti Lavastuskunstnike Liit, Eesti Interpreetide Liit, Eesti Heliloojate Liit, Eesti Esitajate Liit, Eesti Fonogrammitootjate Ühing ja Eesti Audiovisuaalautorite Liit.

Taustainfo:

  • Justiitsministeeriumi tellitud ja Turu-Uuringute AS-i poolt 2016. aastal läbi viidud küsitlus Eesti elanike harjumuste kohta teoste kopeerimisel jõudis järeldusele, et 41% vastanutest olid teinud muusikast audiosalvestusi ning 33% salvestusi audiovisuaalsest sisust. Uuringu kohaselt olid inimesed muusikateoseid kopeerinud või salvestanud enim sellistele salvestuskandjatele nagu süle- või lauaarvuti sisesele kõvakettale (57%), mobiili- või nutitelefoni (49%), USB-mälupulgale (37%) ning CD-le 24%. Hetkel kehtivas ja 2006. aastast muutumatuna püsinud vabariigi valitsuse määruses sisaldub nendest vaid CD.
  • Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kohta infoühiskonnas (infoühiskonna direktiiv) art 2 kohaselt peavad liikmesriigid andma muuhulgas autoritele nende teoste osas, esitajatele nende esituste salvestuste osas, fonogrammitootjatele nende fonogrammide osas ning filmide esmasalvestuste tootjatele nende filmide originaali ja koopiate osas ainuõiguse lubada või keelata otsest või kaudset ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis, osaliselt või täielikult. Samas on infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p-i b kohaselt liikmesriikidel õigus reprodutseerimisõiguse osas näha ette erand mis tahes kandjal reproduktsioonide osas, mille füüsiline isik on teinud isiklikuks tarbeks ning mille kasutuseesmärk ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik, tingimusel, et õiguste omajad saavad õiglase hüvitise. Liikmesriigil tuleb luua mehhanism, mis tagaks raha õiglase hüvitise saamiseks, st. infoühiskonna direktiivi eesmärgi täitmise.
  • Eesti Vabariik on reproduktsiooniõiguse osas infoühiskonna direktiiviga lubatud erandi ette näinud autoriõiguse seaduses (AutÕS), mille § 26 lg 1 järgi on autorilsamuti teose esitajal ja fonogrammitootjal õigus saada õiglast tasu, kui teost või fonogrammi reprodutseeritakse isiklikeks vajadusteks autori nõusolekuta (nn tühja kasseti tasu).
  • Turul kasutusel olevate salvestavate seadmete ja infokandjate loetelu ja tasude määra arvestuse peab vastavalt autoriõiguse seadusele kirjeldama Vabariigi Valitsus määrusega (kehtiv Vabariigi Valitsuse 17.01.2006 määrus nr 14 “Audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise kompenseerimise tasu maksmise kord, salvestusseadmete ja –kandjate loetelu ning muusika- ja filmikultuuri arendamiseks ning koolitus- ja teadusprogrammide finantseerimiseks või kasutamiseks muudel analoogsetel eesmärkidel tasu taotlemise kord”). See määrus on aga kaasajastamata ning toob jätkuvalt kahju kultuuritegelastele ja kultuurile tervikuna. Seadusandja poolt AutÕS §-dega 26-27 ette nähtud autoritasude süsteemi on valitsus oma tegevusetusega välja suretanud, kuna autoritasude kogumise saldo ainuüksi pärast administreerimiskulude mahaarvamist on selgelt negatiivne alates 2014. a – see on pretsedenditu olukord kogu Euroopas.
sept. 26, 2018Slideshow, Uudised