Liina Pihlak aastal 1995. Peeter Langovitsi foto.

Oma 82. eluaastal on meie hulgast lahkunud Liina Pihlak (26. IV 1937 – 21. VII 2019), aukartustäratava töömahu ja kogemusega teatrikunstnik, kes jõudis töötada peaaegu kõigis Eesti teatrites ning kujundada arvukalt telelavastusi Eesti Televisioonis.

Kirjanike Kersti Merilaasi ja August Sanga tütrena sündinud Liina Pihlaku lapsepõlv möödus Pärnus, kus ta lõpetas 1956. aastal Pärnu 2. Keskkooli. Edasi viis elutee ta Tartusse, kus ta asus õppima Tartu Kunstikooli, siirdudes sealt aga paari aasta pärast Eesti NSV Riiklikku Kunstiinstituuti ning lõpetades tollase nimega maali-teatridekoratsiooni eriala 1964. aastal.

Liina Pihlaku esimeseks töökohaks sai Vanemuine, kus aastate jooksul ongi publiku ette jõudnud kõige enam tema kujundatud lavastusi, neist kõige viimane aastal 2011.

1960ndate teine pool Vanemuise teatris seostub eesti teatri 1960ndate lõpu-1970ndate alguse eesti teatriuuenduseks nimetatud perioodiga ning selle protsessi mitmetes kaasategijates (Mati Unt, Evald Hermaküla) leidis ka Liina Pihlak endale tänuväärt mõttekaaslasi, olles nii mitmegi teatrilukku kinnistunud lavastuse kunstnikuks (Mati Undi „Phaethon, Päikese poeg”, 1968; Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumäng”, 1969; Paul Kuusbergi, Mati Undi ja Evald Hermaküla „Südasuvi 1941”, 1970).

Samal ajal töötas ideederohke ning paindliku natuuriga noor teatrikunstnik ka täiesti teistlaadi teatrikeelt viljeleva Epp Kaidu ja Kaarel Irdiga, eriti meeldejäävalt Kaarel Irdi mitme mastaapse muusikalavastuse juures (Dmitri Šostakovitši „Katerina Izmailova”, 1966; Eino Tambergi „Raudne kodu”, 1967).

1972. aastal asus Liina Pihlak tööle Eesti Televisiooni kunstnikuna, kus ta tegutses kuni 1995. aastani (neist 1976‒1982 peakunstnikuna). Tema kujunduses jõudis ekraanile lugematul hulgal telelavastusi ja lavastuslikke saateid, aga ka suur hulk värvi- ja fantaasiarikkusega võlunud laste telelavastusi ja sarju (“Päkapikula”, “Karlsson katuselt”, “Pätu”, “Härra Lapsti lasteteater” jt).

Kriitikas on märgatud, et Liina Pihlaku mitme esteetilise suuna ristlemiskohas kulgev looming hakkas tasapisi realistliku esemelise keskkonna kujutamiselt liikuma teatraalsema lennukuse ja värviküllasema hoogsuse suunas. Lavastajatest sai ETV perioodil alguse pikem ja pidevam koostöö Ago-Endrik Kergega.

See viljakas ühislooming hakkas peale telelavastustest (Eduard Vilde „Pisuhänd”, 1981; Eduard Bornhöhe „Kuulsuse narrid”, 1982; Eduard Vilde „Tabamata ime”, 1983), liikus edasi filmi („Savoy ball”, 1985, Tallinnfilm; „Musta katuse all”, 1983, Eesti Telefilm), jätkus rohketes teatrilavastustes (Maksim Gorki „Barbarid”, 1985; Anton Hansen Tammsaare ja Ago-Endrik Kerge „Aeg tulla – aeg minna”, 1986; William Shakespeare’i „Macbeth”, 1987; kõik Vanemuises) ning muusikateatris (Tõnu Raadiku „Vargamäe tõde ja õigus”, 2003; Eduard Tubina „Barbara von Tisenhusen”, 2004; mõlemad Rahvusooperis Estonia).

Paralleelselt teletööga tegutses Liina Pihlak 1992–1998 Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia õppejõuna, jätkates jõudsalt ka teatrikunstnikuna mitmes Eesti teatris ning väljaspool Eestit (Lvivi Ooperiteatris, Tampere Teatris).

Alates 1995. aastast vabakutselisena edasi töötades sündis lõviosa Liina Pihlaku töödest Vanemuise teatris ‒ just siin leidis ta endale uusi mõttekaaslastest lavastajaid, kellest mõnedki (Raivo Adlas, Taisto Noor) tegid pea kõik oma lavastused ainult koostöös Liina Pihlakuga (Taisto Noore lavastused: Verdi „Traviata”, 1993 ja „Falstaff”, 1996; Donizetti „Lucia di Lammermoor”, 1999; Raivo Adlase lavastused: Jevgeni Švartsi „Punamütsike”, 1982; Ilmar Külveti „Menning” 1990; Madis Kõivu „Tali”,1996).

Juba küpses eas ja tunnustatud teatrikunstnikuna üllatas Liina Pihlak avalikkust aga hoopis uues rollis: tema kirjanduslikust geenist, inimlikust läbinägelikkusest ja heast teatritundmisest andsid tunnistust neli publiku ette jõudnud Liina Pihlaku kirjutatud näidendit („Kata kanamuna”, 1998; „Elu ilmalõpus”, 2001; „Mälumäng”, 2004; kõik ühendus Vaba Lava; „Tagasipööre keelatud”, 2006, Pärimusteater Loomine.)

Liina Pihlaku tööd on tunnustatud Eesti Teatriliidu teatrikunstniku aastapreemia (1987) ja Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga (2006).
Ta oli Eesti Kunstnike Liidu liige ja Eesti Lavastuskunstnike Liidu auliige.

Liina Pihlaku ärasaatmine toimub kolmapäeval, 31. juulil kell 13 Tartu krematooriumis.

Eesti Kunstnike Liit
Eesti Lavastuskunstnike Liit
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium
Eesti Kunstiakadeemia
Eesti Teatriliit
Eesti Televisioon
Teater Vanemuine