Uno Kärbis (19. mai 1926 – 29. juuli 1998) oli eesti teatrikunstnik. 1951. aastal lõpetas ta Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi Voldemar Haasi ja Natalie Mei õpilasena. Ta töötas 43 aastat Estonia teatri kunstnikuna, tegutsedes lava- ja kostüümikunstnikuna ning dekoratsioonimaalijana.

Uno Kärbist meenutavad tema sajandal sünniaastapäeval legendaarne Arne Mikk ja kauaaegne kolleeg, Estonia teatri dekoratsiooniala juhataja Külli Root. Ja taasavaldame siin artikli lõpus ka Kustav-Agu Püümani meenutused aastast 2012.

TAGASIHOIDLIK KUNSTNIK TAVATU ANDEGA

1951. aastal lõpetasid Eesti Riikliku Kunstiinstituudi teatridekoraatori erialal Eldor Renter ja Uno Kärbis. Nende juhendajateks olid professorid Voldemar Haas ja Natalie Mei. Samal aastal asusid mõlemad tööle Estonia teatrisse. Eelnevalt tuli praktika korras kätt proovida ka dekoratsioonide maalimise osas legendaarse Fritz Matti kõrval. Renter sai Estonias kohe alustada dekoratsioonide autorina Joh. Straussi operetile „Öö Veneetsias“ ning lavastaja Paul Mägi jäi tema mõttekaaslaseks paljudeks aastateks. Renter oli hiljem ka Estonia peakunstnik, kuid Kärbis jäi teatri tööraamatu järgi dekoratsioonimaalija ametikohale 43 aastaks. Tema esimeseks iseseisvaks tööks sai 1957. aastal lavakujundus Puccini ooperile „Tosca”.

Kuna mind võeti Estonia koorilauljaks 1952. aasta sügisel, siis on mul olnud õnn jälgida nii Renteri kui Kärbise kujunemisteed nii publiku aspektist kui hiljem ka loomingulist koostööd tehes.  

Ajavahemikul 1957-1966 on Uno Kärbis teinud dekoratsioonid kümnele Estonia etendusele (kostüümikunstnikuks enamasti Leida Klaus). Operettidest mainiksin Arro-Normeti „Tuled kodusadamas“ ja „Kõrbelaul“ (lavastaja Georg Ots) ning ooperitest „Tosca“, „Traviata“ ja „Deemon“ – kõigi lavastajaks Udo Väljaots. Lisaks 1989. aastal „Figaro pulma“ kujundus.

Dekoratsioonikavand ooperile Traviata G. Verdi. Estonia 1962

Alates aastast 1968 on Uno Kärbis juba teinud nii dekoratsiooni-, kui kostüümikavandid. Operettidest 7 lavastust ja ooperietendusi samuti 7. Kuna kuues ooperis olen olnud Kärbisele partneriks lavastajana just mina, siis vaatan ma nendele aegadele põgusalt tagasi kõige suurema rõõmuga.

Kõigepealt tuleb ikka ja jälle meelde tuletada, et omaenese loomingulisi plaane tuli tal kavandada ja realiseerida kõigi teiste kolleegide kavandite realiseerimise kõrvalt (üle 150 lavastuse). Pisikeses maalrisaalis polnud lihtne väikeseid kavandeid paarikümne korra võrra suurematele pindadele viia. Tänaseks on uues maalrisaalis töö jälgimiseks olemas vajalikud rõdud, kuid Kärbise-Renteri ajal sai tehtust esimese tõelise pildi alles pärast lavastangedele riputamist. Saadud kogemuste põhjal tegi ta kõiki oma kavandeid väga läbimõeldult, et teostuse aega maksimaalselt kokku hoida. Aga külaliskunstnikuna on Kärbis teinud tööd ka Rakvere teatris ning pikka aega Paul Pinna nim. Rahvateatris (koos Valter Lutsuga). Mitmesuguseid väiksemaid töid Estonia Talveaias pole võimalik kaasa haarata.

Kavandid ja fotod lavastusest “Õde Angelica”.

Meie esimeseks ühistööks sai Puccini ooperikolmik: „Mantel“, „Õde Angelica“ ja „Gianni Schicchi“. Kuna Pariisi kaldapealset, kloostriaeda ning magamistuba Firenzes polnud võimalik ühisele lavapinnale ning ajastusse viia, siis kõige põnevamaks tööks sai „Gianni Schicchi“. Dante algmaterjal ning 13. sajand Firenze andsid Kärbisele suurepärase võimaluse eriti kostüümide loomiseks. Iga kavand oli ühtlasi ka grimmieskiisiks ning sisaldas vihjeid isegi tegelaskuju liikumisele. Esietendus 22. aprillil 1972. 

Kavandid ja fotod lavastusest “Gianni Schicchi”

Jaan Krossi tõlge ning muidugi nimiosaline Georg Ots koos dirigent Neeme Järviga oli meile suur tugi. Külalisesinemistel Moskvas, Riias ja Varnas teenis Georg Ots erilise aplausi sellega, et esitas ooperi lõpus väikese kõneteksti kohalikus keeles!

Kavand lavastusele “Väike korstnapühkija”.

Benjamin Britteni „Me teeme ooperit. Väike korstnapühkija“ jõudis publiku ette 1977. aasta lõpul. Selle teose kontrastne võlu oli tema ülesehituses. I vaatuses tekkib noortes mõte ooperiga tegelemiseks, kuid pole libretot, heliloojat, lavale on jäänud vaid üksikud juhuslikud detailid jne. Aga fantaasia lendab – publiku hulgast leitakse nii osatäitjaid kui kooriliikmeid ning meenub ka väga oluline tegelane – dirigent, kellele tõlkija Ellen Niit oli andnud nimeks Taavet Taktikepp. Selles rollis tegi oma särava debüüdi ooperidirigendina Tõnu Kaljuste ning osalistena tegutsesid meie konservatooriumi üliõpilased ning lastekooride lauljad. Pärast vaheaega toimuva etenduse dekoratsioonina oli Kärbis lavale asetanud nagu suure kingituskarbi, mille avanemisel näeme õdusat kaminatuba ja etenduse lõpul see karp jällegi suletakse ning lõbusat tõllasõitu imiteerides kutsutakse publikut ikka ja jälle teatrisse.

Kavandid ja fotod lavastusest “Alcina”.

Kõige suuremaks ja fantaasiarikkamaks etenduseks aga kujunes Händeli ooper „Alcina“ (1985). Siin leidis Kärbis haruldase võimaluse kujutada kõrgendikul asetsevat toretsevat võluriiki ja põrandatasemel avanevaid luuke, milledest roomasid välja loomadeks moondatud hallid kujud. Nimitegelast ennast sai erinevate kostüümide kaudu iseloomustada nii võrgutava naise kui julma türannina. Oli võimalus seda etendust ka näidata kõigepealt Moskva Suure Teatri laval ning seejärel Händeli juubelipidustuste raames Halles ja Berliinis.      

Kavandid ja foto lavastusest “Raeooper”.

Mainitud kolm ooperit jõudsid esmakordselt lavale nii Eestis kui kogu tollases Nõukogude Liidus. Esikettekannetena saime koos publiku ette tuua veel Eugen Kapi ooperi „Enneolematu ime“ (1983) ja Alo Põldmäe „Raeooperi“ (1986). Mõlemas loos on kõige olulisem erinevatesse seisustesse kuuluvate noorte armastajate unistuste õnnelik lõpp. Eugen Kapi ooperis põhineb see Hans Christian Anderseni muinasjutu „Kõige imetabasem“ ainetel, „Raeooperi“ sündmustiku aluseks on Jaan Kross aga leidnud sama paigaga seotud killu aastast 1487. Kui Eugen Kapi ooperis sai Kärbis näidata oma annet erinevate sündmuspaikade ja kostüümide kavandamisel, siis Tallinna Raekojas oli dekoratsioon juba paigas. Maalimistöid polnud vaja teha ning kogu fantaasia sai panna ainult kostüümide kavandamisele.            

Mussorgski-Ippolitov-Ivanovi ooperi tõime lavale koos meie konservatooriumi lauljatega (1979). Kärbise lavakujundusest on meelde jäänud eriline detail: I vaatuses oli laval hiiglaslik diivan, kus igavesti poissmeheks jäänud õuenõunik Podkoljossin sai mõnusalt lesida. Kostüümid väljendasid aga täpselt Gogoli poolt kirjeldatud tegelaskujusid.

Aeg lendab. Ilmselt varsti pakutakse lavakujundusteks välja ka tehisaru tooteid, kuid ma olen veendunud, et ainult tõelise kunstniku omakäeline puudutus annab kavandile kauakestva väärtuse. On tore, et Uno Kärbisele omistati Eesti NSV teenelise kunstitegelase tiitel, lisaks on ta üks väheseid eestlasi, kellele on antud preemia ülemaailmsel teatrikunstnike loomingu näitusel. Leidis see aset 1967. aastal Sao Paulos maketi eest Raveli ooperile „Hispaania tund“.

Kavandid ja foto lavastusest “Hispaania tund”.

Kolleeg ja sõber Eldor Renter lausus Uno Kärbise 60. aasta sünnipäeval peetud tervituse lõpetuseks: „Üle kõige triumfeerib juubilari vääramatu stiilitunne ja eksimatu maitse. Neid ei ole võimalik koolis õppida, need on looduse kingitus nagu absoluutne kuulmine muusikas.“

Arne Mikk

Mäletan Unot, kui andekat lavakunstnikku ja oma tööle väga pühendunud inimest. 

Kavandid ja foto lavastusest “Mees pisuhännaga”.

Uno Kärbisest kirjutab 2012. aastal Kustav-Agu Püüman:

Uno Kärbis oli jäägitult teatritööle pühendunud mitmekülgne lavastuskunstnik ja dekoratsioonimaalija. Just selles ametis avaldus tema erakordsus – ta oskas teise kunstniku käekirja säilitada suurendades dekoratsioonidetaile lavamõõtu. Tänu sellele omadusele oli ta hinnatud kaaslooja lavastuskunstnike seas. Kärbis valdas meisterlikult nii liimi- kui ka aniliinivärvitehnikat, ta pintslilöök oli lopsakas ja väljendusrikas.

 Estonias mäletatakse Uno Kärbist kui omapärast, kummalise huumoriga kolleegi, kes lõi „plaksu“, mis kajas koridori otsas enne tema kohalejõudmist.

Uno Kärbise joonistus Natalie Meist.

Kaastöölised said tähtpäevadeks vaimukaid kaarte lõbusas väänatud kirjaviisis saatetekstidega. Karikeeritud tegelased kavanditel tabavad eredalt lavastuse osaliste olemusi. Meisterlik joonistusoskus andis Kärbisele täieliku vabaduse. Ta tundis põhjalikult kostüümiajalugu, oskas välja sõeluda kõige tüüpilisema ja lavale luua tegelast iseloomustav teatrikostüüm, eriti vaimustavad olid fantaasiakostüümid, näiteks Händeli ooperis „Alcina“.

Alcina ERR arhiivis

Kavandid, kostüümi foto ja fotod lavastusest “Don Pasquale”.

Kostüümide valmistamises oli ta näppupidi kallal, kõik kübarate garnituurid tegi ta ise. Rääkimata dekoratsioonidest – nende teostamine oli ta amet, siin pildus ta leidlikke töövõtteid, joonistuspaberist tegi ta lavale kauneid lilli ja suuremahulisi ornamente. Julgelt kasutas ta laval ootamatuid materjale. Uno Kärbise lavakujundused olid peenemaitselised, valitud koloriidiga ja teatraalset  tinglikkust taotlevas laadis. Ta oli vaimukas kaasautor algupäraste operettide maailmaesietenduste väljatoomisel.

Makett lavastusele “Kuningal ei ole külm”.

Tagasi vaadates – Uno Kärbis avas uksi uutele ideedele, mida me tänases lavakujunduses edukalt kasutame.

Kustav-Agu Püüman